Konkurentide eesmärgid ja strateegiad
Kõige olulisem on analüüsida otseseid konkurente. Selleks tuleb välja selgitada, mida peamised konkurendid turult ‘otsivad’ ehk mis juhib nende käitumist. Tuleb jälgida nende kasumieesmärke, teada nende tulukuse, turuosa kasvu, rahavoo, tehnoloogia juhtimise ja teiste oluliste näitajate kavandatud eesmärke.
Neid teades oskab ettevõte hinnata konkurentide käitumist ja seda, kuidas nad võiksid reageerida erinevatele muutustele. Näiteks reageerib madalate kulude liider palju energilisemalt konkurendi kulude vähendamisele kui reklaami suurendamisele.
Mida enam ühe ettevõtte strateegia sarnaneb teise ettevõtte strateegiaga, seda enam need ettevõtted konkureerivad.
Konkurentsistrateegiad võivad olla:
Enamikus tegevusvaldkondades saab konkurendid jagada strateegilistesse gruppidesse, mis järgivad erinevaid strateegiaid.
Strateegilisse gruppi kuuluvad mingis tegevusharus olevad ettevõtted, kes järgivad sama või sarnast strateegiat. Strateegiliste gruppide määratlemisel tuleb arvestada, et kui ettevõte siseneb ühte gruppi, siis saab ta olla edukas vaid juhul, kui ta arendab välja mõne strateegilise eelise suuremate konkurentide vastu. Grupi sees on konkurents kõige intensiivsem.
Strateegiliste gruppide määratlemine aitab juhtkonnal mõista tööstusharus olevate ettevõtete konkurentsipositsioone ja teada saada, millist informatsiooni on konkurentide kohta vaja hankida. Selline grupeerimine aitab konkurendid paigutada sarnase turundusstrateegia ja turupositsiooniga gruppidesse, aidates määratleda sarnase konkurentsistrateegiaga ettevõtteid. Väärtusplatvorm konkretiseerib viisi, kuidas ettevõte eristab ennast oma konkurentidest tarbijate silmis, keda ta soovib teenindada.
Neid teades oskab ettevõte hinnata konkurentide käitumist ja seda, kuidas nad võiksid reageerida erinevatele muutustele. Näiteks reageerib madalate kulude liider palju energilisemalt konkurendi kulude vähendamisele kui reklaami suurendamisele.
Mida enam ühe ettevõtte strateegia sarnaneb teise ettevõtte strateegiaga, seda enam need ettevõtted konkureerivad.
Konkurentsistrateegiad võivad olla:
- eristumise strateegia – nt lisaväärtusteks on teeninduse kvaliteet, müügijärgne hooldus, konsultatsioon vmt;
- kulude juhtimise strateegia - rakendaja on tegevusharu kõige väiksemate kuludega tootja, kelle eelis peitub suures turuosas või odava toorme võimaluses;
- kontsentreerumise strateegia - ettevõte keskendub turunišile, pakub kvaliteetseimat teenindust; eelduseks on kõrgkvaliteediliseks teenindamiseks vajaminevad teadmised ja oskused;
- innovatsiooniline strateegia - pakkuja toob turule järjest uusi, tarbijavajadusi paremini rahuldavaid tooteid.
Enamikus tegevusvaldkondades saab konkurendid jagada strateegilistesse gruppidesse, mis järgivad erinevaid strateegiaid.
Strateegilisse gruppi kuuluvad mingis tegevusharus olevad ettevõtted, kes järgivad sama või sarnast strateegiat. Strateegiliste gruppide määratlemisel tuleb arvestada, et kui ettevõte siseneb ühte gruppi, siis saab ta olla edukas vaid juhul, kui ta arendab välja mõne strateegilise eelise suuremate konkurentide vastu. Grupi sees on konkurents kõige intensiivsem.
Strateegiliste gruppide määratlemine aitab juhtkonnal mõista tööstusharus olevate ettevõtete konkurentsipositsioone ja teada saada, millist informatsiooni on konkurentide kohta vaja hankida. Selline grupeerimine aitab konkurendid paigutada sarnase turundusstrateegia ja turupositsiooniga gruppidesse, aidates määratleda sarnase konkurentsistrateegiaga ettevõtteid. Väärtusplatvorm konkretiseerib viisi, kuidas ettevõte eristab ennast oma konkurentidest tarbijate silmis, keda ta soovib teenindada.